Käis rohkelt põnevat rahvast, sealhulgas muist Öölooma Klubi liikmeid. 6- ndal juunil sai Hiroshimale viimaks sadul selga. On küllaltki temperamentne noor mära, suurepärase liikumisega. Võtsin algul pikkade ohjadega enda ette, seejärel kordetasin ning lõpuks harjutasin sadulasse tõusmist. Viimast asja julgesin teha vaid puu külge seotud hobusele kuna algul ta väga võõrastas- just seda, et keegi tema küljes ripub. Üha uuesti ja uuesti, kõigepealt vaid jalg sisse ja kerge raskustunde tekitamine. Enesekindluse kasvades ja hobuse rahunedes ülakeha asetamine sadulale, viimaks ka jalg üle ning rohkelt kiitust. Kaelale patsutades tõmbab kaela kenusse nagu Assortii.
Olin juba saduldanud Prii, et matkale minna kuid otsustasin siiski Hiroshima kasuks. Mirjam Juku sadulas soovis vaid sammu ja ega minagi noorelt suksult üle sammu rohkemat nõuda julgenud. Loomulikult turvasid meid Andres ja Inessa oma hobustel. Kulges üsna rahulikult, oma 45- minutine jalutus.
Ikka läks nii, et uuel tiirul, nüüd mina juba Prii sadulas, jäime väga hilja peale, mistõttu ööbisimegi Inessaga hobuste juures. Hommik osutus palavaks aga kuna me juba siin olime, võtsin ikkagi Hiroshimat kordele, kiirustasin ja ei vahetanud plätusid saabaste vastu. Ei kuumus noorele hobusele meeldinud, nägin ära, et ähvardab lüüa ja plätudega eest hüpata ei jõudnud. Siiski jäid luud terveks, vajaks vaid pisut taastumist. Samas mida siin aega taastuda, vihm silmapiiril ja loog lahti...Ja loomulikult ei saanud seda asja ka kohe sinnapaika jätta, et noores hobuses mitte halbu reflekse tekitada. Kuni tiigis pisut jahtusin, jooksutas Inessa mõned head tiirud. Kui tundsin end piisavalt valmis, lonkasin platsile tagasi ja jätkasin tööd. Sadulasse istumisele saan ehk mõelda uue nädala lõpupoole. Pilt on tehtud 24 tundi pärast kabjahoopi. See on siis elu jooksul kuues tõsisem vigastus mõne hobuse poolt.
