laupäev, 9. juuli 2011

Ilus kannikas.(Jutustab minu kallis ema)

  Esmaspäeval õnnestus siis viimaks Ford kätte saada, läksime terve bandega, ühtlasi läbis Urmo Hondaga väga edukalt ülevaatuse ning ka ARK- is vormistuse oma nimele. Fordil põles lausa kellatuli, mis vist eluaeg pimeduses olnud. Muud asjad armatuuris töötasid laitmatult ja ei enam mingit lörbatamist mootoris.
Käis rohkelt põnevat rahvast, sealhulgas muist Öölooma Klubi liikmeid. 6- ndal juunil sai Hiroshimale viimaks sadul selga. On küllaltki temperamentne noor mära, suurepärase liikumisega. Võtsin algul pikkade ohjadega enda ette, seejärel kordetasin ning lõpuks harjutasin sadulasse tõusmist. Viimast asja julgesin teha vaid puu külge seotud hobusele kuna algul ta väga võõrastas- just seda, et keegi tema küljes ripub. Üha uuesti ja uuesti, kõigepealt vaid jalg sisse ja kerge raskustunde tekitamine. Enesekindluse kasvades ja hobuse rahunedes ülakeha asetamine sadulale, viimaks ka jalg üle ning rohkelt kiitust. Kaelale patsutades tõmbab kaela kenusse nagu Assortii.
Olin juba saduldanud Prii, et matkale minna kuid otsustasin siiski Hiroshima kasuks. Mirjam Juku sadulas soovis vaid sammu ja ega minagi noorelt suksult üle sammu rohkemat nõuda julgenud. Loomulikult turvasid meid Andres ja Inessa oma hobustel. Kulges üsna rahulikult, oma 45- minutine jalutus.
Ikka läks nii, et uuel tiirul, nüüd mina juba Prii sadulas, jäime väga hilja peale, mistõttu ööbisimegi Inessaga hobuste juures. Hommik osutus palavaks aga kuna me juba siin olime, võtsin ikkagi Hiroshimat kordele, kiirustasin ja ei vahetanud plätusid saabaste vastu. Ei kuumus noorele hobusele meeldinud, nägin ära, et ähvardab lüüa ja plätudega eest hüpata ei jõudnud. Siiski jäid luud terveks, vajaks vaid pisut taastumist. Samas mida siin aega taastuda, vihm silmapiiril ja loog lahti...Ja loomulikult ei saanud seda asja ka kohe sinnapaika jätta, et noores hobuses mitte halbu reflekse tekitada. Kuni tiigis pisut jahtusin, jooksutas Inessa mõned head tiirud. Kui tundsin end piisavalt valmis, lonkasin platsile tagasi ja jätkasin tööd. Sadulasse istumisele saan ehk mõelda uue nädala lõpupoole. Pilt on tehtud 24 tundi pärast kabjahoopi. See on siis elu jooksul kuues tõsisem vigastus mõne hobuse poolt.

teisipäev, 29. juuni 2010

Tere suvi, tere päike!

  Jälle üks uus sündmus. Käisin Paidra järve ääres ja nägin  väga palju kalu. Ujusin maskiga vee all nagu ka Egiptuses ja nägin vähemalt kolmekümmend kala. Oli nii-nii soe, tundub et meilegi on jõudnud see troopiline suvi. Ja õhtul käisin oma vennaga viimase metsavenna August Sabbe langemiskoha juures, kus on üks "karjäär". Sealt me hüppasime alla paksu pehme liiva sisse.

esmaspäev, 14. juuni 2010

Minu esimene koolipäev aastaid tagasi

Eile sadas ja vaatasin toas üle seda videomaterjali, mida TV3 filmis.Teiega jagan lõiku, mida näidati televiisoris.

Minu päikseline suvepäev armsa kitsetalle ja hobuste seltsis

Eile  tuli ratsutajaid ja läksin ka kaasa. Oli lõbus, sest sai tehtud palju pilte ja pärast neid vaadates nõrkemiseni naerdud, sest mul olid ühed halli värvi kindad peaaegu igal pildil käes. Me naersime, sest need nägid välja justkui proteesid. Ronisin Dimeeri kaela pealt talle turjale ning istusin seal tagurpidi. Vahepeal läksin vaatasin kuidas mu lemmiktallel Mökil läheb. Möki on üks hästi armas ja sõbralik sikupoiss, kes toodi meile kuna kitseema oli ta hüljanud. Siis hiilisin Viisu kõrvale pikutama.Tema on ka nii nunnu varss tema ema nimi on Prii.Ja kõige lõpuks minu üks lemmikutest hobustest-Juku. Näeb välja nagu poisike, aga on hoopis 17 aastane. Kodus istudes ja pilte vaadates tuli naerust pisar silma.Ja nii möödus järjekordne päev loomadega. Muide, koju toodi mind Enduro- tsikliga!

Foto NAGI's: Õige ratsaasend2 Foto NAGI's: Inessa & Möki- Karakum44 Foto NAGI's: Inessa & Viisu3 Foto NAGI's: Inessa & Prii Foto NAGI's: Inessa & Juku5 Foto NAGI's: Inessa Endoro 650- ga5